MTÜ Kõrvekülalise ajalooklubi kutsub kõiki huvilisi külastama KGB Kongide muuseumi. Muuseum asub Riia mäel “hallis majas” (Riia 15), kus 1940.-50-ndatel aastatel asus NKVD/KGB Lõuna-Eesti Keskus. Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus asusid arreteeritute kambrid. Osad kongidest on taastatud nende endisaegsel kujul, osades kambrites asub aga ekspositsioon, mis annab ülevaate Eesti sõjajärgsest vabadusvõitlusest.
Giid ootab meid teisipäeval, 31. jaanuaril kell 17.00. Grupi optimaalseks suuruseks on 20 inimest. Külastuse ladusaks korralduseks palun teata oma tulemise soovist e-kirjaga aadressil sigrid.vaher@hm.ee või telefonil 5333 0391 (Sigrid). Muuseumikülastuse kulud katab MTÜ Kõrvekülaline Kohaliku Omaalgatuse Programmi toetuse arvel.
Ajalooklubi kutsub muuseumisse
Ajalooklubis teemaks mõisad ja mõisnikud
Ootame kõiki ajalooklubi teemaõhtule, mis toimub teisipäeval, 6.detsembril kell 18 Kõrveküla kooli raamatukogus. Meile tuleb külla ajaloodoktorant Märt Uustalu, kes räägib Kõrveküla ümbruse mõisatest ja mõisaomanikest. Juttu tuleb sellistest mõisatest nagu Vasula, Maramaa, Vahi, Vesneri, Tammistu, Taabri jne. Samuti nende omanikest läbi aegade (Stiernhielmid, Liphartid, Faured, Strykid jne). Lektor Märt Uustalu on Eesti mõisate ajaloo uurimisega tegelenud aastaid, ta on mitme Eesti piirkonna (sh Tartumaa) kohta koostanud põhjaliku andmebaasi mõisatest ja nende omanikest.
Arutelu jätkub kohvi- ja teelauas. Lähemat teavet saab telefonil 7303 860. Üritust toetab Kohaliku omaalgatuse programm.
Keraamikaõhtud
MTÜ Kõrvekülaline alustab taas keraamikaõhtutega, kus voolitakse kõrgkuumussavist pisiesemeid. Kokkusaamised leiavad aset Kõrveküla Põhikoolis kolmapäeviti kell 17.30
12. oktoobril – voolimine
19.oktoobril – voolimine
26.oktoobril – glasuurimine
Maksumus kõigile 15 eurot.
Ajalooklubi alustab taas
MTÜ Kõrvekülaline ajalooklubi alustab taas teemaõhtutega. Selle sügise esimeseks külaliseks on teisipäeval, 11. oktoobril Mihhail Bendt, kes on meie ajalooklubis varemgi esinemas käinud ja silma paistnud huvitavate arhiivimaterjalide esitlemise poolest. Hr. Bendt räägib sel korral teemal: Stalini esimene katse, operatsioon “Groza”, proloog, sõda Soomega. Üritused toimuvad endiselt Kõrveküla kooli raamatukogus algusega kell 18. Loengu vaheajal saab end kosutada tee- ja kohvilaua ääres ning esitada lektorile küsimusi. Ajalooklubi teemaõhtuid toetab Kohaliku Omaalgatuse Programm. Lähemat teavet saab telefonil 7303 860.
Kõrveküla kooli vilistlasorkester
Kõrveküla kool sai sel aastal 245 aastat vanaks. Aastapäeva ettevalmistused olid seekord tavapäratud. Meenutamaks kunagist koolipoiste puhkpilliorkestrit, mida juhatas õpetaja Elmar Meister, sai kokku kutsutud vilistlaste oma orkester. Algus oli keeruline. Paljud meist elavad ja töötavad Kõrvekülast kaugel, kõigiga ei saanud kontaktigi, mõned loobusid uuesti pillimängu meelde tuletamast, paljudel ei olnud pille…. Kõigist raskustest hoolimata tuli lõpuks kokku 15-liikmeline üdini entusiastlik kamp, kellest ligi pooled tegelesid viimati pillimänguga koolipõlves, 20-30 aastat tagasi. Proovid olid lõbusad, täis värvikaid mälestusi kooliaja tempudest.
Kooli 245. aastapäeval 13. mail astus orkester üles kolme palaga: Kostabi “Poiste marss”, Erwin “Ich küsse Ihre Hand Madam!” ja Ricketts “Colonel Bogey March”. Olgu siinkohal ajaloo tarbeks üles loetud ka need inimesed, kes vilistlasorkestris kaasa lõid. Pildil vasakult: Rait Koort, Krista Perandi, Kalev Pärn, Heini Kevend, Tajo Lemmats, Martin Pärn, Toomas Lubja, Andrus Miilaste, Sigrid Vaher, Tõnis Vaher, Ingrid Matteus, Lauri Kool, Kersti Perandi, Risto Pool ja Matis Pääslane. Proovides käis meil abis ka Kreete Perandi.
Reisi- ja ajaloohuvilistele
MTÜ Kõrvekülaline ja ajalooklubi kutsuvad Sind laupäeval, 23. juulil väikesele reisile Pärnumaale. Külastame Pärnus Leo Tammiksaare sõjamuuseumi (eramuuseum) ja Lavassaare raudteemuuseumi Pärnumaal, aega jääb ka Pärnu linna ja ranna jaoks. Leo Tammiksaare muuseumikogu teemaks on eesti sõdur erinevates sõdades, väljapanekus on palju relvi ja muud sõjapidamise varustust. Lavassaares saab lisaks sõita muuseumirongiga. Suur osa sõidukuludest tasutakse Kohaliku Omaalgatuse Programmist. Endal tuleb tasuda osaliselt sõidu ja muuseumipiletite eest 12 eurot täiskasvanu ja 8 eurot lapse eest.
Väljasõit Kõrveküla kooli eest 23. juulil kl 7.30, tagasi jõuame õhtul umbes kl 21-22.
Registreerumiseks helista kuni 10. juulini Tiina Kohvrile (tel 7414 339, mobiil 522 1643) või Sigrid Vaherile (e-kiri aadressile: sigrid.vaher@hm.ee; mobiil 5333 0391). Reisi osalustasu toimeta samaks kuupäevaks nimetatud kontaktisikute kätte või kanna MTÜ Kõrvekülaline arveldusarvele a/a 221037245044, selgitusse kirjuta „Pärnumaa, reisilise nimi ja reisiliste arv“.
Selleks, et seda päeva mõnusalt veeta, kutsu kaasa ka oma pere või hea sõber ja võta ligi oma moonakott.
Kohtumiseni!
Soovid toetada Kõrveküla kooli?
Kõrveküla kool tähistab reedel, 13. mail auväärset 245. aastapäeva. Sünnipäevakingiks soovib kool osta uut videokaamerat, et jäädvustada kõik toredad sündmused, mis kooliseinte vahel toimuvad. Sellega seoses kutsume kõiki vilistlasi, lapsevanemaid ja teisi sõpru kooli tema soovis toetama. Kooli toetamiseks tee Sulle sobivas suuruses annetus MTÜ Kõrvekülalise arvele. Annetuse summalt tulumaksu tagasi saamiseks märgi selgituse lõppu oma isikukood. Ülekandele tuleb märkida:
Saaja: MTÜ Kõrvekülaline
Saaja konto: 221037245044
Selgitus: Annetus koolile, isikukood ….
Kõrveküla kool tänab Sind!
Täiendav teave tel 7303 860 (Andres) või 5333 0391 (Sigrid)
SOOMEPOISS EVALD MÄEPALU MÄLESTUSED
Ma olen soomepoiss. Olen 84 aastat vana, sündinud 1925. a , Läänemaal, Kullamaa vallas. Sealt viidi mind siis saksa sõjaväkke, kuhu ma tegelikult ei läinud, vaid läksin hoopis Soome. Hiljem lõpetasin Lihula keskkooli, tulin õppima Tartu Ülikooli, kehakultuuri teaduskonda ja pärast selle lõpetamist jäin sinna ka tööle, kus töötasin kuni 1993. aastani. Minu vanuses enam üksikasju [lahinguist], mis siin toimusid, ei mäleta, ja ei ole ka seda spetsiaalselt uurinud. Meeles on mul sellest ajast [1944] vaid üksikud seigad.
Räägiksin, miks ma üldse Soome läksin. Meie peres oli 3 venda, mina olin noorim. Vanim vend oli punaarmees, keskmine oli saksa armees ja mina siis läksin Soome. Soomepoisid, kes läksid Soome, läksid teenima Soome mereväkke. Suurem osa kuulus JVR 200 koosseisu, milles oli siis 2 pataljoni (eeskirjade järgi pidi tegelikult olema 3 pataljoni, aga mehi ei olnud piisavalt). 3. pataljoni sildi all oli kompanii, kes õppis allohvitserite koolis, kus olin ka mina. Õppimine jäi aga pooleli, sest Karjala rindel algas suur venelaste pealetung. Meie kompanii saadeti rindele ja loeti siis selle rügemendi [JVR 200] kolmandaks pataljoniks. Soome armee andmete järgi oli seal 3355 meest. Ei oska öelda, palju neid mereväes oli, kuid öeldakse, et iga 10. Soome mereväe mees oli eestlane. Soomes langes soomepoisse kokku 178 meest, nendest on siis Soomes, Helsingi Malmi kangelaskalmistule maetud 93 meest.
Võib tekkida küsimus, miks mindi Soome, kui 1943. aastal mina õppisin alles koolis. Oli arusaam, et sakslased ei võida seda sõda. Valdav oli negatiivne suhtumine – väljaõpe toimub kuskil Poolas ja saadetakse võitlema Ukraina rindele. Ei tahtnud saksa sõjaväkke minna. Ma tegin avalduse, et minna riigiteenistusse. Meie aastakäigu meestel oli niisugune võimalus. Tuli käia komisjonis, mis pidi mind saatma Saksamaale. Tuli ka kutse, aga siis mõtlesin, et sinna riigiteenistusse küll ei lähe. Sügisel kuulutati aga välja 25. aasta poiste mobilisatsioon. Haapsalus oli arstlik komisjon, sealt saadeti edasi rongiga Tallinnasse Tõnismäele, kus hakati siis meestele varustust välja jagama. Oli õhtune aeg. Pidime oma riided ära andma ja saksa sõjaväevorm anti asemele. Oma naaberküla poisiga mõtlesime, et ei, Saksamaale me ikka ei lähe. Lasime Tallinnast siis vaikselt jalga, püssimehi ka ümber ei olnud. Tulime mööda Pärnu maanteed Tallin-Väike jaama ja sealt rongiga koju. Varjasin ennast kuni aastavahetuseni. Põhiliselt olin kodus, ega otsima ka ei tuldud. Küsiti küll, et pidi minema, aga nimekirjas ei ole. Kodust öeldi, et ei tea, tagasi pole ka tulnud.
Lõpuks avanes võimalus minna Soome. Selleks tuli maksta, ma ei mäleta, kas see summa oli 25 000 saksa marka, selle raha sain kuidagi kokku ja siis sõitsime rongiga Risti jaamast Tallinna. Kogunesime Tallinnas Balti jaamas, seal oli terve grupp, kes samuti tahtsid minna Soome. Sidemees viis meid mööda Narva maanteed sadama poole. Sadamahooned jäid paremat kätt, ees reidil oli näha saksa valvelaevade tulesid. Rannas oli väike paat kabiiniga (mootoriruumi kohal), muidu oli paat lahtine. Meid oli 13 poissi ja meie seas ka üks sakslane, kes oli väejooksik. Meie istusime siis paati, pandi mootor käima ja sõit läks lahti. Oli 1944. aasta jaanuari algus, meri oli tuuline ja tormine. Kui jõudsime Aegna ja Naissaare vahelt avamerele välja, siis viskas lainet kõvasti. Paadimehed otsustasid tagasi keerata. Öö veetsime paadimehe majas ranna lähedal. Järgmisel õhtul proovisime uuesti. Meri oli ikkagi tormine, kuid otsustati siiski sõita. Kui mere peal juba olime, siis mäletan selgesti, seda kohutavat pilti. Maapoiss, nagu ma olin, ei olnud mere peal varem sõitnud. Suur laine viskas meie pisikese paadi laine harjale ja sealt oli kohutav vaade tormisele merele. Siis jälle lainete vahele orgu ja lained kõrgusid meie peade kohal. Paat istus sügaval vees, vett pritsis sisse. Otsustati, et paadi püsivust parandada, visata kõik pakid üle parda. Mul maapoisil oli vaid üks väike seljakott, see läks ka üle parda. Põhiliselt olid paadis Tallinna poisid, neil olid ikka suured kohvrid. Mõnda aega ujusid need kohvrid meie kõrval, kuid lõpuks vettisid ja vajusid põhja.
Sõitsime edasi, kuid keset ööd juhtus õnnetus. Paadimootor jäi seisma, paadimehed püüdsid paadimootorit turgutada, aga tööle see ei hakanud. Öö kõikusime mere peal. Järgmisel päeval, oli sombune päev, istusime paadis ja püüdsime paati tasakaalus hoida. Tuli ülejärgmine päev, ikka loksusime merel paadis. Lõpuks kolmandal päeval hakkas ilm selginema, torm andis järgi. Hakkasime presendi alt vaatama, kaugel me oleme. Kaugel eemal paistis maariba, arvasime, et tegemist on ikka Soome rannaga. Õnnestus ka paadimootor käima saada ja rannal võttis meid sõbralikult vastu Soome piirivalve. Kalda peal talus kuivatasime ahju ääres vettinud riideid ja tehti ka sauna. Saun ajas eluvaimu sisse, paadist maha tulles ei kuulanud jalad üldse sõna. Öö veetsime tuletornis. Järgmisel päeval tuli suurem Soome laev, võttis meid peale ja viis Helsingi lähedale Jollase mõisa, kus oli soomepoiste tollane kogunemiskoht. Olime seal mõnda aega, küsiti, kes tahab minna Soome sõjaväkke. Enamus läks Soome sõjaväkke, ka mina.
Meid viidi Taavettisse, seal moodustati meie rahvusväeosad. 1. pataljon oli juba varem loodud, nemad sõdisid juba Karjala kannasel. Mina sain 2. pataljoniga väljaõppe Taavettis 6. kompaniis. Käsukeeleks oli soome keel. Meie tegevuseks seal oli sõjaväeline väljaõpe. Hommikul vara üles, pesemine, jooks, söök ja siis suusad alla. Väljaõpe toimus suuskadel. Toiduportsud olid küllaltki nigelad, soomlaste endi olukord oli parem, sest nad said kodust pakke. Meie pakke ei saanud, meil oli kõht väga tühi. Kell 5 lõppes väljaõpe, aga magama lubati alles kell 11. Kevade poole toidunormi suurendati ja olukord paranes. Püüti nälga kustutada näkileiva (tahvlisleib) ja mehu (jahvatatud jõhvikad ja pohlad, millele on lisatud sahhariini) söömisega. See oli hapu ja lõi esialgu kõhud korrast ära. Väljaõpe toimus seni kuni venelased alustasid suurpealetungi, siis saadeti ka meid rindele.
Meie saime rindele siis, kui venelased olid vallutanud juba Karjala maakitsuse ja Viiburi linna, meie pataljon oli paigutatud Viiburi lahe saartele. Olime üksikutel saartel, konkreetseid lahinguid minul isiklikult ei olnud. Mina oma saarelt juba nägin, kuidas Viiburis tõmmati vene lipp üles. Siis tõmmati meid, kaht Eesti pataljoni, tagasi ja paigutati Vuoksi jõe äärde. Seal oli jälle suhteliselt rahulik olukord, venelased olid oma poolel jõge ja meie omal pool, lahingut oli vähe.
Kui Soome oli sunnitud venelastega rahu tegema, siis üheks tingimuseks oli, et kõik võõrad väeosad peavad Soome armeest lahkuma. Meilt küsiti, kas tahate jääda Soome või Eestisse tagasi minna. 95% poistest tahtsid tagasi Eestisse tulla. Meid toodi rongiga Hankosse, seal oli soomepoiste 2 pataljoni paraad ja ülevaatus. Suur saksa laev Vaterland tõi meid Paldiskisse. Meid oli laeval 1700 meest. Paldiskis tulime maale, pandi rongile ja toodi Tallinna Männikule. Seal tulime rongilt maha ja marssisime Männikule. Rahvas hõikas tänavatel: „Soomepoisid tulevad, soomepoisid tulevad!“ Sellest ajast jäigi nimetus soomepoisid. Egas Soomes meid soomepoisteks kutsutud. Männikul anti meile varustus, jäeti varustusena soome helehallid püksid ja säärikud, frentš võeti ära ja anti asemele saksa frentš. Ohvitseridele jäeti terve soome vorm alles.
Männikult toodi meid kaht pataljoni rongiga ära, 1. pataljon tuli alla Tartu rindele ja 2. pataljon pandi Kehras maha. 1. pataljon jõudis Mullavere jaama, ainult 1 üksus, kas jagu või rühmataoline, saadeti Tabiverre. Mina olin selles esimeses jaos, jaama juurest läksime Tabivere mõisa. Me pidime olema mõisas terve ööpäeva. Nähtavasti saadeti eelpostina, julgestuseks. Sakslased olid ka sealsamas mõisas. Moraal oli sakslastel juba madal. Neil olid lehmad autode peal, küladest võeti toitu. Järgmisel hommikul hakkas mööda teed Tabiverest meie kompanii liikuma. Kompanii ülem oli siis ltn. Pärnoja. Hommikul tuli suur kolonn, tulime nendega koos. Ltn Pärnoja sõitis autoga, Tal oli väike maastikuauto. Meie hakkasime mööda teed Tartu poole minema. Saadjärv oli vasakul, venelased paremal juba lasid üksikuid laske, põllul lõhkesid pommid. Kusagil keerasime paremale, läksime üle raudtee, toimusid esimesed kokkupõrked venelastega, osad meie poisid said kartulivagude vahel juba haavata. See kuulus rünnak, mis toimus Joora talule ja Pupastvere külale, sellest mina osa ei võtnud, minu kompanii oli 9., kõige vasakpoolsem.
Vahelugu: Haavatud vaenlase sõduri hukkamine.
Liikusime edasi, täpset kohta ei tea, kusagil metsa serval oli vaenlase kaevik. Me olime rinde taga, otsisime üksikuid vaenlase sõdureid. Kaevikus oli üks vene sõdur, ta oli puusadest haavata saanud. Ta istus kaeviku ääre peal, ülakeha oli väljas, liigutada ei saanud, tema kõrval oli surnud ohvitser. Nähes meid, upitas ta oma käed üles, et näidata, ta annab alla. Meie rühmaülem ütles, olukord on siin selline, see haavatud sõdur tuleb maha lasta, meie peame edasi liikuma. Küsis siis, kes tahab selle ülesande enda peale võtta. Välkkiirelt astus meie seast välja üks noor poiss, pani püssi palge ja tulistas seda haavatud sõdurit. Ma keerasin vaistlikult pea ära, ei tahtnud vaadata inimese hukkamist. Surnud ohvitserilt, kes oli ta kõrval, võeti ära kaarditasku ja revolver. Selline oli üks episood lahingute käigust, mis on mulle jäänud meelde. Kui lugeda ajalugu, siis haavatud sõdureid tavaliselt ei tapeta. Ma olen endalt küsinud, mis ajendas seda noort meest välkkiirelt ette astuma ja ohvitseri korraldust täitma? Ka tal olid isiklikud suhted venelastega, ka see võis olla, või oli hoopis tahmine teist inimest tappa?
Venelaste kiilu likvideerimise eest, venelased suruti teisele poole Emajõge, selle eest autasustati meie 43 poissi raudristiga kindralmajor Stachwitzi poolt. Tollal oli raudristi väärtus vähenenud. Kõik rühmaülemad said raudristi. Kapten Pärlin sai 1. klassi raudristi. Venelastest maha jäänud varustusest saime töökorras autosid ja saak oli üldiselt rikkalik. Mõnda aega puhastasime seal veel metsi, siis arvati meid reservi.
Siis tulime Pilka küla rajooni, erinevad kompaniid paigutati erinevatesse kohtadesse, reservi. Mina sattusin oma kompaniiga sellesse tallu, kus on praegu mälestuskivi. Mina magasin seal tallis, heinavirnades. Põllul üle tee olid rukkihakid, tollel põllul oli õhutõrje kahur. Venelased pommitasid seal. Mürsk oli kiirem kui mürsu heli. 17. septembril algas venelaste suur offensiiv üle Emajõe. Õhtul oli info, et venelased alustavad rünnakut. Õunaaias teavitati meid et tuleb rünnak, kellaaega ei teatud. Hommikul 4-5 ajal algas suur kahurirünnak. Meie ei osanud midagi teha, oli organiseerimatus, lahingukäsku me aga ei saanud. Äkki tuldi meile ütlema, et venelased tulevad. Kargasime kuuri alt välja taluõue, oli juba näha venelasi ahelikus tulemas. Venelased lasid relvadest pladinal. Minu väeosa juures organiseeritud vastupanu ei olnud, põgenesime üle põllu rukkihakkide juurde, jooksime edasi ja edasi. Kuulid vihisesid mööda viuh ja viuh. Põllu peal püüti üksikuid vastuhaku katseid organiseerida, kuid kui paanika on juba tekkinud, on väga raske midagi organiseerida.
Minu sõjamehe tee lõppes Põltsamaa lähedal. Minu jalad olid ära hõõrutud sellest suurest liikumisest, olin mõne päeva voori juures, kus tohterdati mu jalgu. Siis tuli teade, et aitab puhkusest, tuleb minna rindele. Näidati käega, et minge sinna, seal on väeosa. Hakkasime mööda teed minema ja siis otsustasime mitte minna. Keerasime tee pealt kõrvale, viskasime relvad minema ja hakkasime mööda metsi kodu poole liikuma. Liikusin mööda metsi Läänemaale koju tagasi. Leidsin ühe saksa kaardi, mis oli väga täpne. Tegime kaardi pooleks, teise poole andsin oma kaaslasele, kes liikus oma koju Kohtla-Järvele ja mina teise kaardipoolega oma koju. Kaardist oli palju abi. Alguses ma oma lolli peaga mõtlesin, et kui lähen Võhma jaama, et saan sealt äkki rongiga Raplasse või kuhugi. Kui jõudsin sinna [jaama] ja seal oli täitsa vaikne, siis magasin seal natukene ja siis läksin suure tee peale. Seal oli juba suur taganemine, kõik läksid lääne poole. Liikusin natukene nendega, sain tsiviiljope oma frentšile peale tõmmatud. Jõudsin Vändrani, seal öeldi, et venelased läksid juba ees ära. Peitsin jõekaldale oma dokumendid, vahetasin riideid ja liikusin mööda metsi koduni edasi. Olin mõnda aega kodus. Kuulutati välja uus, vene mobilisatsioon, minna ei tahtnud. Kuulsin, et need, kellel on kool pooleli, ei pea teenistusse astuma. Siis läksin ja panin ennast Lihula keskkooli uuesti kirja.
Evald Mäepalu (sünd 1925)
28.04.2010
ENDLA TALLO MÄLESTUSED KÜÜDITAMISEST
Siberisse sõitsime nii laeva kui rongiga. Küüditati meid Novosibirskist 960 km kaugusele Tomski oblastisse, Kargasoki rajooni, kolhoosi Stalina. Seal me siis olime, ma olin 2 aastat kolhoosis. Kuidagi saatus tahtis nii, et ma sain kolhoosist ära. Sain siis koduabiliseks. Koduabiline olin ma 8 aastat. Hiljem sain tööd sööklas, seal töötasin 7 aastat. Siberis olin kokku siis 17 aastat. Seal oli igasuguseid rahavaid välja saadetud – ukrainlasi, moldaavlasi, besaraablasi, poolakaid. Poolakad olid nii nagu vangist olid tulnud, ilma riieteta. Poolakad elasid nagu kuurides, laudadest seinad ainult, põrandal natuke põhku. Tomskist sadeti poolakatele abi. Poolakad olid väga viisakad. Üks poolakas oli väga viisakas, üks neist oli pedagoog, teine ühe käega kohtunik. Hommikul, kui oli tööleminek, käis brigadir kõik väljasaadetute majad läbi. Kõik läksid siis kontori juurde. Kontorist saadeti inimesed sinna, kuhu kedagi vaja oli. Poolakad siis tulevad väga viisakalt, alguses suudlevad meie kätt. Me ei olnud harjunud sellise viisakusega. Veel sellises olukorras! Nad said ikka nii palju abi, et said Tomskisse ära sõita küüdihobustega. Üks vana Poola kindraliproua oli väga uhke, ainult väga ilusate ja kallite riietega, mis aga olid ära kulunud. Tal oli väga raske, nälg. Ta küpsetas kahvliga paljaid kartuliviile pliidiraual, ise oli küürus, aga tunda oli mineviku uhkust. Ta oli olnud väga esinduslik daam. Me kutsusime teda Madam Zarusskajaks. Tema sai ka vist Tomskist abi.
Kui ma olin majaabiline, siis oli neil abi vaja laste juurde. Abi vajasid nii venelased, sakslased, kes olid Altaiski kraist välja saadetud. Sakslase peres oli mees sõjaväkke võetud ja langenud, siis võeti mind sinna korterisse. Kauem seal olnud ja kohalikud olid väga lahked ja vastutulelikud. Saime omavahel hästi läbi.
Kui sündis laps, siis kuu aega pärast sünnitamist pidi naine tööle minema, sellepärast võetigi koduabilisi. Ega neil kerge ei olnud. Põrandalauad polnud värvitud, et põrandat puhastada, tuli suure noaga põrandad läikivvalgeks kaapida. Puude toomine käis nii, et toodi suur palk, lõika sealt endale aga tükk ja lõhu ära. Maja oli Obi jõe ääres, jõest tõime kaelapuudega vett. Kolhoosis oli palju hobuseid, need käisid jõe ääres joomas. Jõejäässe oli raiutud nagu pikk küna, mille ääres hobused jõid. Sellest jõeveest pidid kõik ära elama, kaevu ei olnud. Kui õhtul oli vaja last vannitada, siis tuli pimedas jõe ääres käia, vaata et vette ei kuku. Oli juhuseid, kus kevadel, kui jõel olid juba jäätükid, uppus jõel ka inimesi. Maa peal oli ka soojemaid kohti, mis ei külmunud nii ruttu kui teised kohad. Sügisel pimedas vee järele minnes vajus seal inimesi mutta ja nad uppusid sinna ära.
Pärast olin ühe müüja juures korteris. Seal olid ka lapsed, 2 tütarlast, mees oli sõjaväes. Naine oli müüja, alguses oli väga viisakas ja kena, aga pärast läks töö pärast väga närviliseks. Oli lastega väga kuri, lapsed hakkasid mind rohkem hoidma kui ema. Vannitasin neid, käisin nendega saunas, arsti juures, igal pool.
Perenaine pidi ükskord minema koosolekule, tahtis soengut. Mina pidin siis perenaisele lokke tegema. Ta oli soojendanud lambi sees lokirulle, katsus neid käega, paberiga ja oli paberi nurka visanud. Alguses tundus, et on ära kustunud. Läksime kõik kodust ära, tema koosolekule, mina lehmaga vetravilasse. Tagasi tulles aga leiti, et kodu suitsu täis, paberist olid riided põlema läinud. Minu ainuke kleidike jäi õnneks terveks. Perenaine oli ise kõiges süüdi. Kuna ta oma naabritega ei saanud üldse läbi, siis perenaine lavastas naabrid süüdi. Võttis ühe telliskivi tüki, tegi petrooleumiga kokku, põletas selle ära ja viskas läbi akna välja, et jääks mulje nagu naabrid oleksid selle korterisse visanud.
Päeval tuli teisel pool jõge lehma lüpsmas käia. Lootsikuga üle jõe, lüpsad ära ja jälle tagasi. Tulen ükskord jõelt tagasi, näen 3-aastane poiss mängib teise korruse aknal. Ma vaatasin, et kui ta akna avab, kukub kohe alla. Võtsin siis vitsa ja vibutasin tema suunas, poiss sai aru ja hakkas nutma. Mina ütlesin siis perenaisele, et mina enam niimoodi lüpsma ei lähe, et poiss jääb üksi koju. Nii saingi oma lüpsmiskohustusest lahti.
Endla Tallo, sünd 1918
23.märtsil 2010
ENN TARTO MÄLESTUSED KÜÜDITAMISEST
Kõrveküla põhikool on ainuke kool, mille olen lõpetanud Eesti territooriumil. Kõik teised koolid jäid lõpetamata, sest okupandid viisid mu ära Venemaale. Lõpetasin Kõrveküla põhikooli 1953. aastal. Ma olen Kõrvekülas käinud 1.-2. klassis Miina Härma sünnikodus, seejärel Kalja talus, viimane (7. klass) samas majas, kus praegugi koolimaja.
Siit läksin linna, Tartu 3. Keskkooli. Mind arreteeriti 1956. aastal, keskkooli lõpetasin Mordva sunnitöölaagris, õhtukoolis.
Elasime Aovere külas, Käärdi talus. Meile toodi sõna, et küüditamine on tulemas. Õhtul läksime kodust ära, kartsime. Vanaema Maria, kes elas linnas, tuli kodu hoidma. Mul on üks mälupilt 1941. aasta 13. juuni õhtust. Ólin poolõe Tiiu seljas ja rabelesin, õde küsis: „Mida sa rabeled?“ Vastasin, kardan, et kummikud kaovad ära. Vanemad vaatasid Käärdi talu poole ja ema küsis: „Kas ikka saame siia tagasi?“ Isa ütles, et vast ikka saame. Meile oli pandud uusmaasaaja, kartsime, et ta annab meid üles. Algselt liikusime teises suunas, kui tegelikult läksime. Marie (ema poolt vanaema) peksti läbi ja küsiti, kuhu nad läksid või kuhu nad võisid minna. Vanaema tegelikult teadis, kuhu me võisime minna. Vanaema pandi seina äärde, tulistati mitu korda peast mööda, ikka ei öelnud. Lõpuks olime Kudina kandis metsas. Metsas oli 50 inimest, mehi oli 10. Keegi ei tohtinud sealt ära minna. Võitlusvõimelised mehed pidasid suvesõda. Ohvitseri proua Selma Rätsep aga läks. NKVD pidas ta kinni, piinas, tappis julmalt. Küsiti, kus laager on, Selma Rätsep aga ei öelnud. Kui ta oleks öelnud, oleks 50 inimest represseeritud.
Uusmaa saajatest oli meie juures üks noor poiss. Kui ta nägi, kuidas minu vanaema piinati, siis ta läks hiljem vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Mordva vangilaagris astus ta minu juurde ja küsis: „Tere Enn, kas sa mind ei mäleta?“ Tema jõudis Mordvasse enne mind.
Pärast sõda oli mitmesuguseid küüditamisi, 25. märtsil 1949 oli järjekordne massiküüditamine. Eestist saadeti ära esimese hooga 20702 inimest, 70% neist olid naised, lapsed ja vanurid. Mehi lihtsalt enam polnud, olid kas sõjas surnud, metsas või vangis.
1951 oli viimane küüditamine, küüditati vaimulikke. Siin Kõrveküla koolis oli nii, et mitu korda küüditati ka Ingerimaa soomlasi (ingerlased). Sakslased viisid nad Soome, Soomest anti nad tagasi, viidi Venemaale, põgenesid uuesti Eestisse ja siis viidi uuesti Venemaale.
Usklike küüditamine puudutas ka meie kooli, meil olid õed Siliksaared, nad olid usklikud. Nende vanemad olid kinni juba varem. Minu klassist küüditati ära Jaan Ploom, minu klassivend. Leppisime kokku, et keegi ei tohi tema kohale istuda. Tema koht oli kuni kevadeni tühi. Ploom Jaan jäi ellu, tuli tagasi. Olen kuulnud, et 1949. aasta küüditatutel olid kõige hullemad paar esimest aastat. Jaani vanaisa andis oma toidu lastele ja suri ise nälga.
Küüditatud olid veel mu koolivendadest, -õdedest Praakle Ants ja Maie, Kobratust Iida Kaur ja tema poeg Lembit. Minu isa oli Alfred Kauriga koos arreteeritud ja nad hukkusid. Meie saatsime Iida Kaurile pakke ja olime kirjavahetuses. 1953. aastal ta ütles, ära enam saada, meie kasvatame siin kartulit ja olen siin lüpsja-karjatalitaja, saame ise hakkama. Nemad tulid Siberist tagasi.
Isiklikud mälestused 1949. aasta küüditamisest.
Ise olen sündinud 1938. aastal, seega olin sel ajal juba päris suur poiss ja mäletan neid sündmusi hästi. Mul oli koolivaheaeg, vanaema polnud kodus, ta oli läinud Palamuse lähedale Varbeverre. Minu ema Linda Tarto oli postiljon, ema oli läinud tööle, posti vedama.
Meie koeral oli selline komme, et iga kord kui Studebakerid sõitsid, hakkas koer hirmsasti haukuma. Koer hakkas haukuma, jooksin välja, näen Studebakerid sõidavad mööda maanteed. See oli Univere talus. Keegi tormas hobusega läbi ja ütles, küüditamine. Mina jäin mõtlema, et mis ma teen. Panin soojalt riidesse ja otsustasin, üksinda nagu ma olin, et kui tulevad, jooksen metsa. Pärastlõunal meie hobune, Peep, tuli kohutava sõiduga õue, väriseb üleni. Univere Milla, Armilde Reinaru, aitas hobuse kinni pidada. Ema istus hobusel, varjas rätiga nägu, tuli maha. Siis saime kuulda järgmist lugu.
Tema oli tööle läinud, Tartu vallamaja asus Aovere külas Lepiku talus. Lepiku talu omanikud olid kuskil välismaal. Oli sinna jõudnud, juba tallu sisse sõitnud, kui põõsaste tagant hüppasid mehed välja ja ütlesid:“Stoi, streljat budu!“ Ema püüti kinni ja küsiti dokumente. Tartu lähedal pidid kogu aeg dokumendid kaasas olema, tihti kontrolliti. Ema andis passi, küsiti kuhu lähete. Ema vastas et ta on postiljon, näitas töötunnistust. Seda võrreldi mingi nimekirjaga ja küsiti kuidas on nimi. Ema vastas Tarto, Linda. Küsiti, isanimi? Vastas Karl. NKVD tegelane vastas, valetad lurjus. Küsis sünniaastat, ema vastas 1910. Öeldi jälle, valetad. Ema ütles:“Pass on ju teie käes, vaadake sealt!“ Selle peale löödi ema, lohistati juustest, veeti vallamajja, viidi eraldi tuppa, öeldi, et valetab. Ema küsis, kuidas te naist kohtlete. Vastati, et on võrdõiguslikkus, meestel ja naistel pole vahet, ja löödi jalaga. Läks paar tundi mööda, hakati uurima, et teine Linda Tarto tuleb veel. Aga Engeveres oli teine Linda Tarto veel. Ta oli emast 15 aastat varem ja meist tol ajal palju rikkam. Ka tema oli nimekirjas. Hakati uurima, kumb siis on nimekirjas. Tuli välja, et teine Linda Tarto on nimekirjas. Dokumendid on tänapäevani segamini.
Ema toodi siis välja, pandi hobusele, virutati hobusele püssipuhastusvardaga, lasti automaadiga õhku ja hobune kihutas meile. Olime kodus, me ei teadnud, kus on vanaema, ei teadnud kas põgeneda või mitte.
Järgmisel hommikul, see näitab kui suur oli juba inimeste hirm, sõidab tallu auto, suur auto. Ema ütleb, auto tuleb koos püssimeestega. Vaatan mina, autos mehed ja naised hangudega. Univere Milla oli müünud ühe kuhja heinu Hans Heidemanni nimelise trükikoja abimajandile. Õigel ajal müüs, muidu oleks pidanud niikuinii kolhoosile andma. See oli 26. märtsil. 27. märtsil sõidab mees sinna ja ütleb: „“Linda Tarto! Post, ajalehed on siin. Nüüd kas asud tööle või asjale antakse ametlik käik, on Siberi sõit.“ Mina viisin tema asemel posti ära, aga ema oli nördinud, et tal silm siniseks löödi. Asi oli tema jaoks ka psühholoogiline, et teda kui naisterahvast peksti. Minu teine vanaema Anna (isa poolt vanaema), keda peksti sealsamas Käärdi talus pärast sõda, suri nii peksmise kui šoki tagajärjel.
Mina läksin viisin posti ära. Oli Posti talu, Leonhard Kuusmaale viisin posti, tema ütleb: „Küüditajad peavad hirmsat pidu ja on purjus, et ära mine otse koju!“ Vastasin, et ma ei lähe siis teed pidi. Jõudsin Kuusmaa Leo juurest Soo ja Aida talu vahele, vaatan äkki, mis tsirkus see on. Minu ees on kolm purjus meest, üks on automaatur, üks on vene ohvitser ja üks on nagu kloun. Tal on jahisarv, klouni müts, sulega. Üks neist siis tõstab jahipüssi, ise püsib vaevalt jalul ja sihib minu poole. Selleks ajaks olid sakslased mulle juba õpetanud, et kui relvaga sihitakse, ära jää pauku ootama, et siis pauk ka tuleb. Viskasin pikali, tulistas, lasi üle. Tulid juurde, küsisid, kes oled, bandiit selline? Teised olid umbkeelsed, ohvitser aga Venemaa eestlane, see purssis eesti keelt. Nad oli küüditamise lõpetanud ja pidutsesid juba. Räägiti, et vallamajas peeti suurt pidu, väidetavalt paljas naine oli laual tantsinud. Venemaa eestlane vaatas mu dokumendid, tõendi ja postikoti üle ja ütles:“Lähed siis koju ja teine kord kõnni mööda teed, ära hiili nii. See kõik jääb meie vahele. Kui hakkad kaebama, on Siberi sõit.“
Pärast küüditamist algas vabatahtlik kolhoosi minek. Näiteks, kui enne küüditamist oli mõnisada kolhoosi, siis aprillis üle 300 kolhoosi. Kui 1949. aasta alguses astus keskmiselt 42 peret päevas kolhoosi, siis aprilli alguses 4800 peret päevas. Miina Härma nimeline kolhoos, moodustati 3. aprillil 1949, Pärna kolhoos 29. aprillil. Püütakse jätta mulje, et inimesed läksid vabatahtlikult kolhoosi. Neid oli, kuid neid oli vähe. Kuulujutud liikusid, kes kolhoosi ei lähe, on Siberisse sõit. Meie kandis oli kolhooside organiseerijaks Albert Jaago, korpuse mees. Tema ei olnud julm mees. Vasula puukoolist oli Rosaliine Kartau, naisterahvas, käis säärikud ja kalifeepüksid jalas. Ta oli kardetud, vehkis oma nagaaniga ja karjus, et kes kolhoosi ei tule, sel on Siberi sõit. Miina Härma kolhoosi moodustamise koosolek toimus Univere talu suures saalis. Seal tuli kirjutada avaldus: soovin astuda loodavasse ühismajandusse, soovin anda oma panuse sotsialismi ülesehitamisse ja anda oma panuse õnneliku kommunistliku tuleviku nimel. Inimesed tegid seda. Need paberid on siiamaani Tartus maa-arhiivis alles. See on senimaani stalinistidele mokka mööda, et inimesed kes astusid kolhoosi, tegid seda vabatahtlikult. Ema kirjutas aga oma käega, palun võtta mind loodavasse ühismajandisse. Selle pärast, aga kutsuti ta ülekuulamisele, et kas teil on midagi kommunismi ja sotsialismi vastu?
Miina Härma kolhoosi esimeheks sai Vassili Ukrainski, kes salaja meid natuke toetas, hiljem Pung ja siis Korts. Kõige rohkem meid abistas Koidula Tammearu, tema isa oli kommunistide poolt tapetud. Kirjaoskaid tööinimesi oli alati vaja, Koidula Tammearu töötas täitevkomitees ja hiljem Miina Härma nim kolhoosi pearaamatupidaja. Tema nii avalikult kui salaja toetas meid.
Kolhoosi algaastatel toimus kõik „vabatahtlikult“. Arhiivis on paberid olemas, et kõik hooned, loomad, maa, metsad antakse vabatahtlikult ära. Üks vabatahtlik äraandmine oli nii, et öeldi „brigaad tuleb“. Brigaad tuli Univere tallu, võeti ära ait-kuivati. Öeldi: kuivati on nüüd kolhoosi oma, aidast vilja ei olnud aega kaaluda, vaid mõõdeti ja võeti ära. Kutsuti minu ema, Univere Milla ja Milla õde kuivatisse. Brigadir rääkis aktsendiga ja ütles: võtmed siia, see on nüüd kolhoosi oma. Kui siia lähete, siis on Siberi sõit. Kolm naist seisavad, käed värisevad. Võtmed võeti ära. Meie perest keegi sinna ei läinud, aga naabertalust läks, tal oli palju lapsi ja vili ära võetud, ja lasi siis oma salvest vilja, et lastele süüa teha. Jäi vahele, pandi kinni.
Lisaks aktivistidele oli brigaadis 2 meest, kes olid vankriga. Keset Univere talu oli suur puu, ajasid hobuse sinna alla, jõid viina ja jäid magama. Mina tahtsin teada, kas nad on hävituspataljonist või mitte. Läksin siis hiilides vaatama, kas neil on automaadid või vintpüssid. Vaatasin, olid vintpüssid. Aga hobusel oli ka igav ja hakkas liigutama. Mehed ärkasid üles ja käratasid, mis sa siin teed poiss! Mina siis vastasin, et tundsin huvi, kas teil on automaadid või vintpüssid ja paistab, et teil on ikka vene vintpüssid. Vastati: ole vait, sina pole midagi näinud, me pole midagi näinud. Ma vastasin: nojah, te ju magasite. Vastati: ole vait, midagi sa pole näinud, muidu on Siberi sõit.
Eraldi brigaad tuli kartulit ära võtma. Ema palus, et meile ka osa kartulit jäetakse. Öeldi ei ja võeti kõik ära (üle 4 tonni), maksti selle eest küll sandikopikaid. Meie lauta pandi hiljem kolhoosi loomad ja meile öeldi, et ajage oma loomad välja. Me ei jõudnud neid ära viia. Siga mürgitati, kanad ajasime välja ja tuhkur sõi need ära, pommivarjendis oli veel natuke meie kartuleid ja need varastati ka ära.
Siis esimest korda oli täielik otsene nälg. Muidu öeldi, et kui leiba ei ole, siis sööge saia. Meil oli, kui leiba ei ole, siis sööge kartulit. Kui on kartulit ja natuke rohelist, elab ikka ära.
Mida siis kolhoos tegi selle kartuliga? Sealsamas, kus oli kolhoosikeskus, sinna tehti kolhoosi sigala, sinna veeti kartulikuhjad kokku. Talumehed ütlesid küll, et kartul läheb kuumaks ja rikneb ära. Vastati: teie lollid ei tea siin midagi, meie suurel sotsialistlikul kodumaal Kasasthanis on vilja hunnikute viisi ja ei juhtu midagi. Kartul läkski kuumaks ja riknes ära, pärast veeti kesadele laiali. Vanaema läks sinna põllule, vaatas seda (võtta ei tohtinud, muidu oled varas), aga salaja ikka natuke võttis neid riknenud kartuleid. Teised siis nägid, kui hädas me olime ja hakkasid meid toetama. Lehm hakkas ka jälle lüpsma. Soo talus oli Pehki nimeline sulane, see andis meile seemnekartuleid ja siis hakkas asi juba paranema.
Selline oligi see vabatahtlik-sunniviisilisus.
Minu vanaema oli küüditamise ajal Varbeveres, oma venna Linnu talus. Nende pere läks kõrvaltallu. Küüditajad tulid sisse. Küsitleti vanaemalt, et mis sa siin teed, kuidas sisse said? Vanaema vastas, et tulin lihtsalt sisse, võti oli harja all. Vanaema seoti sahvrisse kinni ja punaarmeelased jäid varitsema. Öösel oligi hääli kuulda, vanaema arvas, et see on August, tema poeg. Ta oli metsavend ja tahtis oma emaga kokku saada. Öösel läks laskmiseks, lasid Augusti 25 meetri peale, siis käratasid:“Stoi, ruki verh!“. August pööras ringi, kasuka hõlmad lahti ja sik-sakke tehes põrutas metsa poole tagasi. Vene automaatur aga ei osanud lasta ja lõpuks jõudis August metsa. Partorg aga krabas automaaturilt relva ja käratas, et meelega lased mööda. Võttis relva ja kergelt tabaski Augusti kätt. Hävituspataljoni mees oli Augusti koolivend. Hävituspataljoni meest hakati üle kuulama, kas tunned seda meest. Ta vastas: „Oi ei, mina ei tunne!“ Oleks ta öelnud, et see oli vanaema poeg, oleks vanaema Siberisse saadetud.
Tuldi vara üles kirjutama, vanaema Mariele öeldi, et kui tahate, võite ära minna. Vanaema ütles: hea meelega, läks minema ja lasi vara üles kirjtuada.
On juhuseid, kus inimesed läksid metsa vara üleskirjutamise ajal, võtsid oma soojad riided ja asjad kaasa, võeti kinni ja tembeldati vargaks.
Lõpuks tuli August meie juurde Univerre. Ta kasukas oli kuuliauke täis lastud, pandi kuuri alla magama, anti talle veel 2 kasukat magamiseks. Tema vaatas, et ühel pool on heinad ja õled ning teisel pool on puud. Lõhuks õige puid, ise mõtles, et õuel on koerad, kui keegi tuleb, siis koerad hauguvad ja hakkas puid lõhkuma. Tuli aga Kaljalt üks proua, keda koerad tundsid ja koerad ei hakanud haukuma. See siis vaatas, et kuur on lukus, tabalukk ees ja keegi lõhub sees puid. Küsib siis Univere Milla käest, et kes seal kuuris on. Milla vastas, et pole seal kedagi. Milla kui talu omanik käskis siis Augustil ära minna. August läks metsa, kasukad ja saapad viidi sauna ja põletati ära. Mina viisin tuhagi ära pommiauku. Järgmisel päeval aga olid juba ülekuulamised, võeti tuhaekspertiisid ja sealt tekkiski kahtlus.
Augustis 1949, siis kui oli järelküüditamine, Tartust läks üks vagun. Mina olin väljas, vaatan Studebakerid tulevad sinna Lepik Jaani juurde ja üks Villis ka. Sõjaväelased juba jooksevad Univere talu ja metsa vahele. Vanaema käskis mul aeda ära peita ennast. Ema oli jälle kodust ära. Tuleb seltskond siis Lepik Jaaniga, kes oli külavanem, oli ka üks Talvepalee vallutajatest. Mina peitsin ennast kuusehekis. Mina küsisin hekist, kui Jaan läks mööda: „Jaan, mis nad tahavad?“ Metsa poolt oli talu sisse piiratud, NKVD-lased olid tallu tulnud juba ja metsa poolt oli talu sisse piiratud. Jaan jäi aga heki äärde ja hakkas vett viskama. Vastas, et vist tahavad küüditada ja et ärge kindlasti koju jääge, olge tükk aega ära. Ma läksin tee peale, sõdur tuli vastu, mina ei teinud välja, vaid kõndisin ära. Läksin Karu tallu, seal elas Koorits Leida, kes oli Kõrveküla koolis õpetaja. Ema oli ka seal. Leidal ütles, et oi, minge siit ära, siin on nii ohtlik. Ma ütlesin, ma olen poistega sõjamänge mänginud, kas ma tärpentini pudeli võin kaasa võtta. Ütles, võta ja mine ruttu. Läksime siis Engevere külla, sealt edasi Arupää Viidikele. Seal elas üks baptist Jüriado, kuhu mu vanaema oli sisse kirjutatud. Seal määrisime jalatallad tärpentiniga, meil oli vaja sooje riideid ja toitu. Jüri andis meile riideid, ütles, et ärga põllu äärde minge, minge põllu keskele. Varsti tulid NKVD mehed meid otsima, teadsid, et vanaema on sinna sisse kirjutatud. Aga meil olid jalad tärpentiniga kokku tehtud ja ei leitudki meid üles. Ärkasime hommikul rõugu all. Mina ärkasin, ema veel magas.. Jüriado oli midagi meile kaasa pannud, vakstu sisse keeranud, mina hakkasin siis uurima, mis seal on. Oli suitsusink, lõikasin viilu, sõin ära. Äkki keegi kõndis ümber rõugu. Ema ärkas ka, olime mõlemad vait. Lõpuks tuli välja, et oli meie tuttav koer. Emalt sain pärast hirmsalt pragada. Natukese aja pärast tuleb see baptist ja ütles, et kui pimedamaks läheb, minge kuhugi eemale. Läksime Väägverre Peensalu poole, aga seal oli ka ohtlik, sest minu poolõde Tiiu oli Peensaluga, selle orkestrimehega ametlikult abielus. Siis varjasime ennast Väägvere kooli vankrikuuris. Elfriede Wirkhaus võib-olla teadis, et me seal oleme, võibolla mitte. Küsisime siis Jaan Lepiku ja Koidula Tammearu käest, et kas võime koju tulla. Vastati, et vist on rong läinud, et võib. Ema läks tööle, partorg kutsus ta välja, küsis, kus te poisiga olite? Ema vastas, et käisime Tammistu metsas seenel, eksisime ära. Partorg vastas: oled juba nii palju maha jäänud, järgmise vaguniga lähed. Emal aga jäi järgmisega tulemata. Kui ta 1958. aastal venemaale läks, siis tuli ta juba mind vaatama. Tookord oli nii, et küüditamine kahanes, küüditati erandjuhtudel, pearõhk pandi sotsialistlikule ülesehitustööle. 1955. aastal, kui Univere rahvas ütles, et meil oleks ruumi vaja, katsu endale midagi osta kuhugi. Käärdi talu oli ära põlenud, aga tahtsime siis seal sauna osta. Sauna aga ei müüdud,. Koidula Tammearu siis uuris rajoonist, et miks ei müüda, et müügu ikka. tal pole kuskile minna. Vastati siis, et võtku poiss käekõrvale ja mingu Tammistu metsa marjule ja seenile.
Selline on see pilt – sellest ajast ja siit kandist.
Enn Tarto, sünd 1938
23.märtsil 2010
