MTÜ Kõrvekülaline

V.Jürissaare raamat kirjeldab Esimese Eesti Rahvuspataljoni lahinguteed. Seda üksust tunti ka kui Vase pataljoni, hiljem Rebase pataljoni – vastavalt väeosa ülema nimele. Sakslaste juures oli üksuse nimeks formeerimise ja esimese teenistusaasta jooksul Julgestusgrupp 181. Hiljem see muudeti Idapataljoniks 658. Uusaastal 1943 nimetati üksus ametlikult ümber Eesti Pataljoniks 658. Allpool toodud lõik kirjeldab pataljoni läbimurret läbi vaenlase rinde Pilka – Tammistu – Vara kaudu.

Emajõe rindel algas kodumaal möllanud võitluste viimane faas sellega, et Seppa pataljoni voori meeskond sai “lambipalaviku”…

Juba laupäeva varahommikul viis Jaan oma kaks hobust – voor asus Tammistu mõisast kolme kilomeetri kaugusel talus – küla sepa juurde ja laskis neile tuliuued rauad alla lüüa…

Jaani haigus nakatas kõiki hobusemehi ning küla sepa juures oli keskpäeval lausa hobustevägi rautamise järjekorda ootamas.

Pärast tallutamiselt tulekut nad söötsid oma hoolealuseid, harjadel  ja kaltsudel kibedasti käia lastes, puhastasid talli põrandat ja puistasid uut põhku kuhjast maha. Siis roogiti ukseesist ja õu lasti luuaga üle – kõik nagu suvistepühade laupäeval. …

Kogu tolle kibeda õiendamise põhjuseks ei pidanud Jaan ega ka teised mehed niisugust pakitsevat tunnet, et suurrünnak on tulemas. Vastupidi. Jaan ja tema järgi ka teised olid veendunud, et ega venelane Emajõest enne üle tulema hakka, kui vesi on jääkaane alla vangi pandud, nagu ta tegi Volhovil. Et Narva jõest ta tuli küll otse südasuvel üle, aga missuguste kaotustega. Et seda viga ta Emajõe ääres enam ei tee. Mis viga tulla, kui jõgi jääs on. Lase jooksuga, sinelihõlmad laiali, üle. Ja kui just head tahtmist on või niisugune käsk antakse, siis tänita “hurrää” ka.

Mõtles Jaan ja arvasid teised, et kui siin jõuaks jõuludeni püsida, siis seda aega oleks ehk venelane mujal nii maha löödud, et kolib Tartu alt ka minema. …

Nii nad arutasid ja panid õhtul ahjud küdema, mille paistel oli mõnus istuda ja mõtteid mõlgutada – hubaselt nagu omaenda kodutalus, sest talukoha omanikud olid nad kõik. …

Saabuv pühapäeva hommik oma klaasselge taevaga, mille all tuule hõngugi polnud, meenutas selgesti noid sügishommikuid kodutalus, kus kohe ootad, millal kirikukellad helisema hakkavad, kutsudes palvetajaid pühakotta.

Kellad tol hommikul ei helisenud üldse mitte, kuid kell pool kuus algas venelase turmtuli. Lennukeid on parvedena õhus, ja küladele eesliini taga langeb pomme, klaasselge taeva alla kerkib tohutuid suitsupilvi ja leegid kõnnivad katuste harjadel. Eesriie tragöödia viimaseks vaatuseks on tõusnud…

17. septembril 1944

Kui venelane turmtule 20 minutit pärast kuut eesliinide taha üle kannab, on kaevikutes olevad mehed Luunja ja Kavastu juures juba punaväelastega lähivõitluses; sest turmtule katte all on venelased paatide ja parvedega üle Emajõe tulnud, maale hüpanud ja hurrää tänitades meie kraavidesse sisse tormanud. Peipsi sõjalaevastiku patareid klähvivad kallaletungijaid toetada, ja vene lennukid lendavad nüüd päris madalalt, teedel liiklejaid küttides.

Enne kella kaheksat vallutab venelane Kavastu mõisa, ja kella 9 paiku jätkub verine lahing Emajõest seitse kilomeetrit põhja pool kogu sissemurde ulatuses. Tallinna ja Narva maanteed mööda tungib vene jalavägi tankide toetusel põhja suunas edasi, lennukid abilistena pea kohal.

Rebase rügemendi lõik turmtuld ei saa. Ka ei ründa venelane seda frontaalselt, kuid lahing viiendast piirikaitserügemendist veel vasakul kandub kiiresti tahapoole, ja kui mehed kaevikutes venelaste ootel sõrmi relva päästikul hoiavad, on punased Tammistusse, vooride juurde sisse tunginud.

Kohe turmtule algul olid hobusemehed loomad vankrile ette rakendanud, sest ette on vaja laskemoona viia, et haavatuid tahapoole tuua. Kõik sealt liikumiseks valmis. Puudus veel vaid käsk.

Käsku ei saadetud. Käsu asemel tulid venelased – otse lõunast. Piu-piu-piu-piu – vingusid kuulid… “Seda see eilne rahmeldamine tähendas,” ütles Jaan hobustega nelja metsa poole lastes, teised vankrid järel. Venelased neid taga ei ajanud.

“Härra major,” teatab samal ajal parempoolse pataljoni ülem Rebasele telefoni teel, “minust paremalt poolt möödus praegu vene jalavägi 60 tanki toetusel.” “Ka Raudmäest (5. piirikaitserügemendi ülem) on venelane mööda läinud,” on majori vastus. “Kui midagi on, teata jälle.”

Diviisi raadiogramm major Rebasele kell 9.30: “Kuidas olukord on? Kas peate vastu?” Rügemendi raadiogramm diviisile kell 9.33: “Meist mõlemal pool on venelane möödas. Meid otseselt veel rünnatud ei ole. Viibime suurtükitule all. Ajuti õhurünnakud.”

Diviisi raadiogramm major Rebasele kell 10: “Kuidas on olukord?” Rügement ei saa enam vastust läbi anda, sest diviisi jaam ei vasta enam meie väljakutsetele. Oletatavasti on venelane diviisi staabi juurde välja jõudnud.

Major pöörab oma paremal pool asuva pataljoni paremat tiiba kaares tahapoole. Tõmbab ühe tankitõrjerühma eesliinilt välja ja paneb oma komandopunkti juurde varru. Lahing jätkub raugematu ägedusega vasakul ja paremal pool. Vene tanke märatseb kaugel tagalas. Neid on iga hetk K.P. juurde oodata.

Kell 11 pärib 5. piirikaitserügemendi ülem (vasakpoolne naaber) olukorda. Majori vastus koosneb vaid kahest sõnast: “Oleme kotis.” “Mida teete teie?” küsib kolonel Raudmäe. “Parim lahendus minu arvates on üksused kohe komandopunkti joonele kokku tõmmata. Selleks kulub umbes tund aega. Ja kell 12 alata väljamurdmist Tammistu-Vara suunas,” selgitab Rebane. “Teeme läbi,” ütleb kolonel Raudmäe.

Venelane ründab varsti pärast toda telefonikõnet majori komandopunkti vasakult poolt. Rünnak lüüakse tagasi. Meie pool langenuid seekord ei ole. Kümmekond meest on saanud haavata. Nad asetatakse veomasinatele ja saadetakse julgestusmeeskonna kaitse all piki külavaheteed tahapoole.

Kell 12 alatakse liikumist Tammistu-Vara üldsuunas, Pilka ja Vesneri vahelt läbi. … Teid välditakse niipalju kui see võimalik on ja liigutakse mööda metsa, sest alaline oht ähvardab õhust ning lagedal võidakse sattuda tankidele ette. Tempo peab olema aeglane, kuna meeste hulgas on palju kergestihaavatuid.

Rebase rügemendi grupp liigub edasi kahe kiiluga. Major ise asub parempoolse kiilu tipus. Paremal pool peaks liikuma 5. piirikaitserügemendi osi, kuid sidet nendega ei ole. Lahingu müra kostab vasakult, eest ja paremalt, kuid venelane taandujaid ei jälita. Möödutakse üksikust talust metsa serval. Talu õuel kaevu juures on kaks vana inimest – mees ja naine – surnult maas. -Kuklalaskudega tapetud. Laipade avatud silmis peegelduks nagu küsimus “Miks?”

Liikumine põhja suunas jätkub. Vene tanke ragistab vasakult poolt mööda sõita. Matkajaid nad ei näi märkavat. Kiirust lisades sõidavad nad meie liikumissuunast risti läbi ja kaugenevad paremale. Ees on avar lagendik, mis tuleb ületada. Maastikul midagi kahtlast ei märgata, sellepärast asutakse pool joostes välja ületama, kusjuures tuleb haavatuid toetada. Kiirsammul on käidud kõige rohkem 200 meetrit, kui üks vene patarei, mis varjatuna paremal pool metsa servas asub, tule avab. Mürsud langevad meie ette. Kiiresti tõmbutakse metsa alla tagasi. Löögigrupp läheb piki metsa serva patarei poole liikvele, ülesandega hädaoht meist paremal pool likvideerida. Meeste suurtükkidele liginedes jooksevad venelased paukugi tegemata minema. Löögigrupp pöördub massi juurde tagasi, ilma et torusid kõlbmatuks muudaks. See on viga, mis meile varsti kalliks maksma läheb.

Major oma meestega tõttab kiirel sammul üle lagendiku. Väljast on nad peaaegu üle, kui toosama patarei liikujate pihta tule avab. Patarei meeskond on kahurite juurde tagasi tulnud ja laseb otsesihtimisega. Tulistamine toimub läheda maa pealt. Langenuid ja haavatuid on palju. Kapten Seppa jätkab haavatasaanuna teekonda koos teistega. Ent lagendikust ollakse üle, ja ees mustab mets. Metsas tehakse peatus, seotakse haavad, niivõrd kui see võimalik on. Osa mehi, keda haavad käimisel takistavad, otsustab maha jääda, end metsades varjata, taludes peita ja hiljem tasapisi kodupaika kõndida. Sest keegi ei tea, missuguseid raskusi veel ees ootab. Haavatuna jääb maha ka leitnant Kalmonurm.

Metsast läbi jõudes on ees rukkipõld, millel hakid reas peksumasinat ootavad. Aga peksjad on põgenenud. Ühe haki seest poevad välja soome ohvitseri vormis mees ja õde. Mõlemad on aga eestlased ja kuuluvad Pärlini soome poiste malevasse – üksuse arst ja rindeõde, ühe koolijuhataja tütar Tartumaalt. Üldises segaduses on nad pataljoniga sideme kaotanud, omapead liikuma hakanud, kuid vene tanke ringi ragistamas kuuldes rukkihaki sisse peitu pugenud, kus kavatsesid õhtut oodata…. Mõlemad liiguvad edasi koos meestega.

Mõne kilomeetri järel paistab ees laiem tee. Maanteel toimub tavaline rindetagune liiklemine. Sanitaarmasinaid sõidab; hobuvoore liigub mõlemas suunas; ratsanikke ja rattureid kihutab piki teed. Punaväelaste varustuse tee… Meie poolt avatud tuli katkestab rahuliku liikumise. Autod lisavad hoogu ja voorid kaovad tuhatnelja kihutades. Uusi kummaltki poolt enam ei tule.

Mõnesaja-meheline grupp liigub nüüd kiiresti üle Pilka-Vesneri tee ja kaob metsa. Ilma peatuseta marsitakse kuni Tammistuni. Tammistu lähedal tuleb teha pikem peatus, sest maastik ees on lagedavõitu. Tuleb oodata pimedat. Nositakse, mis kellelgi kaasas on. Sigarettide tagavara võimaldab igale mehele parajasti paar “mahvi”, ja õhtul liigutakse edasi. Suund on Vara – Maarja-Magdaleena. Orienteerumine on kerge, sest meeste hulgas leidub isikuid, kes siinsest ümbrusest pärit on ja maastikku hästi tunnevad.

Kiirmarsil jõutakse Vara rajooni. Kuigi kella järgi peaks juba hommik olema, on endiselt pime. Asulad, kust öösel mööduti või läbi mindi, olid tühjad. Elanikkond on põgenenud. Ja kui hommikuses hämaruses ühe talu poolt eestikeelset kõnet kuuleb, valdab mehi rõõmus ärevus – oleme vist kotist väljas!

Meeskonda metsa servale puhkama jättes läheb major koos käskjalgadega – ka Punder, kes takjana rügemendiülemaga kaasas kõnnib – talu poole liikvele. Hoonetele umbes viiekümne meetri peale liginenud, kõlab talust hüüe: “Parool!” Rebane vastab: “Parooli ei tea.” Selle peale hüüab hääl pimedast: “Mis te kolate öösel ilma paroolita ringi! Võite kuuli keresse saada!” Major, veidi vihastades, küsib: “Mis üksus siin asub?” Vastuseks öeldakse mingi suure numbriga polgu nimi. Major, kes arvab, et see on mõne meie üksuse varjunimi, hüüab: “Niisugust üksust pole olemas!” Hääl pimedusest ärevalt: “Kes seal on?” Vastus: “Major Rebane.” Hetk vaikust. Siis kuuldub talu õuelt jooksumüdinat.

Major oma kaaslastega liigub halba aimamata talu väravasse. Peaaegu samaaegselt tuleb talu elumajast üks mees, teine järgneb talle. Mõlemad on punaväe vormis. Üks nendest on ohvitser. Käsku ootamata hüppavad majori kaaslased punaväelaste juurde. Mõlemad mehed on kiiresti läbi otsitud. Ohvitseril relva  ei ole, kuid ta kaaslane peab oma püstolkuulipilduja loovutama, mis talt ära võetakse.

Ohvitser seletab, et tema oma kompaniiga kuulub eesti korpuse koosseisu. Korpus on Emajõe Peipsi järve ja Kavastu vahel ületanud ning edasi põhja poole liikunud. Tema kompanii ööbivat selles talus. Major pärib üldist olukorda, eriti kus on vähem punaväe osi ees. Ohvitser vastab, et ei tea, sest side pataljoniga puudub.

Punaohvitser ütleb nüüd: “Härra major, tulge kõikide oma meestega (mehed on vahepeal metsaservalt majorile järele tulnud) meie poole üle. Esitage tingimused. Mina usun kindlasti, et korpus teie tingimused vastu võtab.” Majori vastus on eitav. Meeste hulgas kuuldub naerukahinat ja sõnu: “Vaata! Suurepärane! Kui lahke!” Ohvitser jätkab: “Jätke siis vähemalt oma haavatud, kui teil neid on, minu kompanii juurde maha. Nad ei jõua teistega sammu pidada.” Majoril selle vastu midagi ei ole, kui haavatud ise maha jääda tahavad. Kolm raskemat haavatut jäävad tallu.

Ohvitser jätkab: “Olete väsinud. Näljased kindlasti ka. Astuge sisse ja võtke, mis meil on. Suurt praegu pole, aga leiba, vorsti ja teed jätkub.” Major ja osa mehi jääb talu väravasse. Teised lähevad sööma. Rebane hüüab neile veel järele: ” Aga ahvi kiirus!” Ohvitser küsib nüüd, kas major ei tahaks siin pikemat puhkust teha. Tema saadaks siis mõne veoki tahapoole ja laseks toidukraami tuua – teele kaasavõtmiseks. Major vastab, et nad nii kaua peatuda ei saa. Rebane kutsub omakorda punaohvitseri kogu kompaniiga endaga kaasa. Ohvitseri vastuseks on järsk “ei”. Mehed, hommikueine lõpetanud, tulevad kaaslaste juurde tagasi. Teekonda võib jätkata.

Major ütleb ohvitserile: “Teie oma kompaniiga vabatahtlikult üle tulla ei tahtnud, kuid ise tulete meiega kaasa. Ärge kartke, teile ei sünni midagi halba. Hiljem võite omade juurde tagasi pöörata.” Asutakse teele. Punaohvitser kõnnib Rebase kõrval. Mõlemad vaikivad. Umbes paar kilomeetrit kirde suunas liigutud, ütleb Rebane punaväelasele: “Teie minge nüüd tagasi. Meie jätkame oma teed.” Ohvitser lahkub grupi juurest  ja liigub tuldud teed tagasi. Valgeneb, ja kui ohvitser vaateulatusest on välja jõudnud, võtab grupp uue suuna – loodesse. Ees on suur, soine mets. Liiklemine toimub aeglaselt, sest pind on pehme ning jõudu tuleb säästa kotist väljaminemise jaoks. Tehakse paar pikemat peatust. Õhtupoolikul lõpeb mets, ja paremal pool paistab väike järv. Järve kaldal üksikus talus on elanikud sees. Nende andmetel on venelaste liin siit paar kilomeetrit põhja poole. Algab teekonna otsustav osa. Kuid alguses võib liikuda veel vabalt, kuna maastikul on väikesi metsatukki ja võsa. Teed puuduvad. Umbes kolmsada meetrit matkanud, lõpeb võsa ja ees algavad põllud, ning paarisaja meetri peale on näha mullakühmi – see on venelaste eesliin.

Võsa serval asuvad mehed ahelikku. Punaväelaste liin on hõredasti mehitatud, nii et väljamurdmine ei tohiks olla raske, kuid omapoolsete kaotuste vältimiseks on meil parem  ligineda hästi hajutatult. Kohe liikumist alates  hüütakse meie poolelt korduvalt “halloo!” Punaväelased kaevikus vaatavad tagasi, ja lähenejad lehvitavad valget rätikut. Siis – avab ahelik tule… Punaväelased ei tulista üldse, vaid jooksevad pesadest paremale ja vasakule poole minema ja kaovad võssa.

Tee läbiminekuks on vaba. Kiirsammul ületatakse punaste kaevikute joon. Ei ühtki pauku… Olnuksid nagu jälle eesti korpuse osad, nood mehed siin kaevikutes, kes nüüd endamisi rõõmsad, et osa mehi, kuigi kirjade järgi nende vaenlased, elavalt pääseb…

On 18. septembri õhtu, ja eespool paistavad meie liinid.