Posts tagged Pilka mõis

Kõrveküla ümbruse mõisad ja mõisnikud

Kõrveküla ümbruse mõisad kuulusid enne 1919. aastat Tartu kreisi, Maarja kihelkonda. Siin asunud mõisad on iseloomulikud suurema linna lähedastele mõisatele. Nende mõisate omanikud on olnud enamasti linnakodanikud, mis pole tavapärane.

Siin kandis olid järgmised mõisad:

Haava mõisa esmamainimine on 1588. aastal – Hawer.  Haava mõis oli Vesneri mõisaga tihedalt seotud. Tegemist oli kõrvalmõisaga, mis tähendab, et on peamõis, kus toimub peamine majandustegevus ja kõrvalmõis, mis on kõrvalkeskuseks. Haava mõis on rajatud 18. sajandil. Mõisahoone on ehitatud 19. sajandil, peahoonet pole rajatud.

Kaarli mõis asub Tammistu lähedal, nime on saanud mõisniku järgi – Karl Gustav von Krüdener, kes selle asutas, varem tunti mõisa teise nime järgi. Mõis tekkis 18. ja 19. saj vahetusel. Krüdener  on rajanud ka Karlovasse mõisa, tema järgi nimetatud ka Karlov. Kaarli mõis oli küll rüütlimõis, kuid sisuliselt alati Tammistu kõrvalmõis. Krüdenerite perekond oli vana, teateid on juba 13. sajandist. Omasid veel Krüdeneri mõisa ja nende järgi nimetatud ka kohti Lätis. Strykid olid järgmised omanikud. Edasi oli omanikuks Steinheil, kes paistis välja 1812. aastal Napoleoni  sõdade ajal. Tema nime (Paabel von Steinheil) kandis korpus, mis võitles Riia lähedal Napoleoni marssali Macdonaldiga. 1873. aastal sai Taabri mõisa omanikuks Karl Johann Hermann Eduard von Walter. Hermann von Walter oli arst, kes käis koos parun Dollyga polaarekspeditsioonil, Karl Johann oli Hermanni isa.  Mõisa viimasteks omanikeks olid Rathlefid.

Maramaa mõis oli pikalt seotud Kärknaga. Keskajal oli seal klooster, kloostri juurde tekkis majandusmõis. Kärkna oli mõnda aega pärast Liivi sõda eravalduses, kuulus perekond Gertenile. Maramaa jäi karjamõisana riigivaldusesse. Alles 1783. aastal eraldati Maramaa Kärknast. Mõnda aega oli see aadlimehe käes, Liphartid ostsid ära, kelle käes oli see kuni mõisate võõrandamiseni. Maramaa on Raadile lähedal, polnud mõtet suurt keskust rajada, puudub häärber, on ainult majandushooned. Ajalugu on uuritud Maramaa kohta vähe ja pole teada, palju Liphartid seal viibisid. Liphartidele kuulus terve Vastseliina kihelkond, mis oli 18. sajandil suurem kui mõni Saksa vürstiriik. Liphartide valdused ulatusid Vastseliinast Tormani. Liphartid olid Liivimaa ühed suurimad mõisavaldajad (territooriumi järgi), 19. sajandi algul kuulus neile üle 10 000 talupoja. Tegemist on suhteliselt tagasihoidliku päritoluga perekonnaga, kes algselt olid linnakodanikud. Perekond jaguneb kaheks peaharuks, Võlla (Pärnumaal) ja Raadi haru. Reinhold Wilhelm von Liphart, teine Maramaa mõisnik, pani aluse kuulsale Raadi maaligaleriile, mis Esimese Maailmasõja ajal ära viidi. Liphartid ongi tuntud eelkõige mõisapidajana. Maramaa mõisast on säilinud ait-kuivati, hävinud karjalaut, ümber ehitatud kelder, tall-tõllakuur.

Pilka mõis, esmamainine 1582. a (Pelgal), Poola revisjonis. Kuulus mõnda aega ka Tartu Raele. Oli pikalt seotud Kavastuga, eraldus sellest alles 18. sajandil. 1770. a. räägitakse Pilka poolitamisest, poolest osast sai mõis ja teine osa jäi Kavastu kätte. Hiljem kui mõis läks Nolckenite kätte, moodustati sellest fideikomiss. Pilka Nolckenid kuulusid sellesse harru, kuhu kuulusid Alatskivi Nolckenid. Nolckenid olid 20. sajandi alguses suurimad mõisavaldajad Tartumaal, mõisad saadud suures osas päriluse kaudu. Vabahärra Arved Georg Nolcken sai Pilka mõisa abikaasa kaudu, kuid Pilkaga suurt ei tegelenud. Pärast tema surma läksid mõisad jagamisele. Pilka mõisas oli 30 aastat rentnikuks Hindrik Undrits, kes oli 19. sajandi eduka põllumehe näide. Ta elas 1847-1935, oli pärit paljulapselisest perest. Töötas ennast ise üles, sai endale kehvas olukorras talu, tänu töökusele sai sellest edukas talu. Edaspidi tegutses karjamõisate rentnikuna, tuli hiljem Pilkasse. Temast kirjutati Postimehes, kuidas ta tegi kehvas olukorras Pilkast eeskujuliku mõisa. Tänapäeval on mõisakompleks hävinud, alles üksikud hooned, mis on ümber ehitatud, häärberit pole alles.

Taabri mõisa eestikeelne nimi tuleneb 18. sajandi rentnik Tabori nimest. Saksakeelne nimi Antreps Hoff. Mõis varem tuntud Kuyvenormi nime all, esmamainimine 1541. aastal. Rootsi aja alguseks oli tekkinud siia mõis, mis oli Raadi mõisa alluvuses. Sel ajal kuulus Raadi mõis linna valdusse, hiljem jäi mõis riigi kätte. Taborite käes rendil oli Taabri mõis üle 30 aasta. 1805. a anti mõis kasutada Tartu Ülikoolile. Riigimõisad kuulusid ametlikult keisrile, tema võis otsustada, mida ta nendega teeb. Kui riigimõisa omanikku ennast polnud kohal, siis ta palkas allrentniku – alluva, kes tegeles otseselt mõisa majandamisega.Taabri mõisnikud olid: Nils Dubler, major, surn. 1640. Heinrich Hein, pärit Rostockist, TÜ esimene õigusteaduste professor ja mitmekordne TÜ rektor, õpetlase perekonnast tõusnud aadlikuks. Andres Stampehl surn. 1686, Saksamaalt pärit, oli abielus professor Heini tütrega, oli olnud ka Tallinna raehärra, eelnevalt kaupmees, temalt redutseeriti Taabri mõis.

Tammistu rüütlimõis. 1582. a mainitud küla. Tiit Rosenberg on kirjutanud palju Rathlefide aegsest Tammistust. Tammistu kuulub Kavastu ja Pilkaga samasse gruppi. 1627.  a jagunenud kaheks: Suur- ja Väike-Tammistu. Mõisa kohta teated 18. sajandist. Karl Gustav von Krüdener 1779, oli mõisa arvatav asutaja. Tammistu jäi Krüdeneride kätte pikemaks ajaks. Järgmised omanikus olid Rathlefid, kes tulid 1780. aastal Hannoverist Liivimaale, olid literaadid. Gustav Ludwig von Rathlef sai aadliseisuse 1895. aastal, 1896. võeti vastu Liivimaa rüütelkonda. Tema isa oli Carl Rathlef, TÜ ajalooprofessor. Gustav Ludwig sai Tartu Ülikoolist põllumehe hariduse. Tiit Rosenberg tutvus ta päevikuga, kus olid kirjas kõik ettevõtmised, mis Tammistu mõisas toimusid. G.L. von Rathlef suri 1928. a Tartus.

Vahi poolmõis. 19. sajandi Balti eraseadus sätestas rüütlimõisa suuruse. Kui uued tekkinud mõisad polnud piisavalt suured, siis kutsuti neid poolmõisateks ja neil polnud võrdseid õigusi rüütlimõisatega. Vahi mõis oli tagasihoidlik elamu. Vahi poolmõis hävines Teises Maailmasõjas, taastati 1950-ndatel. Vahi kuulus Fauredele, kes rajasid 1880-ndatel masinavabriku. Vahi poolmõisa kohta on vähe kirjalikke andmeid. Masinavabrik oli üks suurimaid Lõuna-Eestis. Faure on seotud Tartuga, kõige enam kliinikuga, mis asub Vallikraavi tänaval. Varem oli seal Faure kliinik, kus tegutses ka kuulus kirurg Manteuffel. Seal haiglas suri ka Kuperjanov.

Vasula rüütlimõis – kuulsaim ja vanim piirkonna mõis, küla mainitakse juba 1220. aastal seoses sellega, et külaelanikud on ristitud, samal ajal mainitakse ka Lohkva küla. Esimesed mõisad Tartumaal on piiskopimõisad. Vasula mõisa mainitakse esimest korda 1446, sellest ajast on säilinud ostu-müügileping, siit võib järeldada, et mõis oli olemas ka varem. Hiljem oli linna valduses, 1626. a siirdus eravaldusesse ja 1636. a Stiernhielmide valdusse, kelle kätte see jäi peaaegu 300 aastaks. Esimesed omanikud Ungernid, Mellinkroded, Tartu linn, Tennet, Oloffson (Stiernhielm), Põhjasõja ajal Šeremetjevite käes, kuid restitutsiooniga läks tagasi Stiernhielmidele. See on harukordne, sest harva püsis ühe perekonna käes üks mõis niivõrd kaua. Peahoone hävis 1944 aastal sõja käigus. Kõrvalhooneid on säilinud.

Karjamõisad:

Rojasilla karjamõis, Vasula lähedal,seal asus kõrts juba 1742. Karjamõisana nimetatud 1839.

Rõõmu karjamõis, kunagi iseseisev mõis. Rõõmu mõisa varasem nimi on Remusmois, hiljem sks k Remushof, oli mõnda aega linna valduses, siis natukene aega Stiernhielmide valduses  ja 1662. aastast püsivalt Vasula alluvuses. Poola ajal oli omanik Binderi nimeline isik, 1627 Tartu linn, 1632 Hans Strahlborn, pärast 1634 Göran Stiernhielm, 1639 Johann Mehrfeldt, 1662 Göran Stiernhielm, edaspidi ühised omanikud Vasulaga. Engelbrecht Melinkrode, pärit Saksamaalt, oli omal ajal oluline tegelane. Engelbrechtist sai mõisaomanik, tema vanem vend Helmich sai Tartu piiskopiks, vend Gerhard oli kõrgetel kohtadel ordus. Stiernhielmide perekonnas oli kuulsaim esindaja Göran Olofsson (Stiernhielm) 1598-1672. Göran Olofssoni peetakse Rootsi kaasaegse luule rajajaks. Eestisse tuli koos Johan Skyttega. Göran Olofsson läks tülli kohaliku kuberneriga ja toimus duell, Göran sai seal haavata ning ta pidi kirjutama ülejäänud elu vasaku käega. Pidi ka võitlema Vasula eest, linn tahtis Vasulat endale tagasi, aga kuna Olofsson oli kõrges hinnas kuninganna Kristiina juures, jäi see mõis talle. 1656 toimus Rootsi ja Venemaa vahel sõda, selle käigus põletati Vasula mõis maha. Stiernhielm kolis seejärel Rootsi ja suri seal, kuid järeltulijad tulid tagasi ja valitsesid siin Vasula mõisa pikka aega.

Vesneri rüütlimõis – nime sai mõisnik Diedrich Weszleri järgi. Mõis moodustati Byckeveri ja Kobratsi küladest. Esimesed teated mõisa kohta 16. sajandist, 1627. aastast kasutusel nimekuju Lawen/Lauenhof. Kuulsamad omanikud Wrangellid ja Strykid. Mõisa peahoone sai kannatada Teises Maailmasõjas, hävis lõplikult pärast Teist Maailmasõda. Vesneri mõisa omanikeks olid Christian Schrapfer, Jaani kiriku ülempastor, hertson Magnuse lähim nõunik ja isiklik nõuandja, tema poeg Adam Scrapfer, Tartu õuekohtu president. Müüdi Fritzbergile, kes oli Tartu bürgermeister. Viimane omanik oli Robert Otto von Stryk.

Märt Uustalu, Tartu Ülikooli ajaloo doktorant

Advertisements

Leave a comment »